Algus lugu

2000 aasta juunis olime perega jalgarattamatkal Mustjala-Rahtla-Merise-Ninase-Mustjala.
Rahtla küla jäi meelde suure ja tühjana, mahajäetud hoonetega, võsastunud aedadega. Kuid kohtasime ka ühte tuttavat, Kaju Jaani Peru talust, kellega olin kohtunud spordivõistlustel. Peatusime korraks tervituseks ja muuhulgas sai küsitud, et kas külas mõni maja ka müüa oleks. Vastuseks loetles Jaan üsna mitu talukohta, kelle omanikud oleksid ehk valmis müüma.
Paar päeva hiljem läksin Rahtlasse tagasi ja Jaan näitas paari majapidamist, mis võiks saadaval olla.
Astusime Andruse õuele, mis oli metsa kasvanud, kaetud kreegivõsa ja rinnuni heinaga, maja ei olnud külateelt näha, sest oli ümbritsetud võsaga. Maja katus oli osaliselt sisse kukkunud, rehetoas kasvasid kased ja nõgesed. Juba esimesest käigust Andruse õuele tekkis selle kohaga “säde”, tänava ääres kõrge kivimüür ja pärnad, samas kujutasin juba ette kuivõrd avar võiks see taluõu olla, kui kõik see võsa ja sodi ära koristada. Otsustasin sealsamas, et see on minu koht ja läksime Jaaniga omaniku jutule.  7ndal juulil 2000 sai minust Andruse hoonete omanik. Mõned päevad hiljem toimus Rahtla küla kokkutulek, kus tutvusin küla praeguste ja kunagiste elanikega.

Madis Tiik, 2016